1982-1984
- Esmased ekspeditsioonid Äänisjärve kaljujoonistele
- Kaljutaidest huvituvate inimeste koondumine kaljujooniste töörühma Astronoomia ja Geodeesiaühingu ning Tõravere observatooriumi juurde
- Esimesed kaljujooniskoopiate näitused
- Suhete loomine Soome kaljutaideuurijatega
Esimene
periood (1982–1988).
Esimesele Äänisjärve ekspeditsioonile Ülo Kestlase juhtimisel
1982. aasta augustis järgnesid teised, juba ulatuslikumad
ekspeditsioonid, mida praeguseni juhib Väino Poikalainen. Asjaomase
uurimisreisiga algas Eestis muinastaide alal pidev, mitmekesine
tegevus.
Esimeselt ekspeditsioonilt Äänisjärve kaljuraienditele. Peeter Tenjes, Ülo Kestlane, Sirje Merima ja Maie Kurik Karetski neemel. Udo Veske foto, 1982.
Algul
lähtuti kaljujooniste uurimisel peamiselt paleoastronoomilisest
aspektist, kuid tehti ka koopiaid, mille eksponeerimine võimaldas
seda ainulaadset muinaskultuuri pärandit populariseerida. Peagi
leiti, et kultuuriloolisest ning teaduslikust seisukohast on
hädavajalik igasuguse objektiivse info kogumine kõige
kaljuraienditega seonduva kohta. Info arvutitöötluseks tekkis
vajadus luua võimalikult täiuslik andmepank koos graafilise
pildibaasiga (nn digitaalkataloog). Paralleelselt hakati tegelema
automatiseeritud pilditöötlusega petroglüüfide kontuuride ja
töötlusjälje analüüsiks.
Tegevuse
laienedes moodustasid muinastaide uurijad ja harrastajad 1984. aasta
algul AAI toetusel ja ÜAGÜ EO raames kaljujooniste töörühma,
kelle juhiks valiti Väino Poikalainen. Rühma tegevus köitis
asutamisest alates Soome spetsialistide tähelepanu.
1984.
aastal saabus Karjala kaljutaidest raamatu kirjutanud Eero Autio
Tallinna eesti huvikaaslastega eraviisiliselt kohtuma. Temaga arutati
mitmesuguseid koostöö variante, aga tollal ei leitud veel kuigi
häid võimalusi, sest Karjala kaljutaide leiualad, mis soomlasi
huvitasid, olid välismaalastele suletud ja Eesti huviliste pääs
Soome samuti kahtlane. Kõigele vaatamata välissuhtluse edendamine
jätkus.
